Saturday, June 8, 2013

SUU PUHTAKS! ehk kuidas ma aastaga oma sõbrannadest ilma jäin

GO PHUCK URSELF, E1
On ammugi teada, et mehe ja naise vaheline sõprus on võimatu. Olen viimase aastaga hakanud kahtlema, kas üleüldse mingi sõprus siin maamunal eksisteerida saab... Mehe ja naise, naise ja naise, UFO ja inimese, looma ja raamatu, nõudepesumasina või tiigivetika. Pärast pikka arutelu endaga (sest vahepeal tundub, et olen ise enda ainuke sõber) otsustasin selle loo siia kirja panna. Ehk on kellelgi arvamusi, kogemusi, kommentaare? Pange aga usinalt kommentaariumisse kirja ning arutame! Kui mõni Miss Eks-Sõbrants arutleda tahab, siis kommentaarium on väga avatud ka selleks :) Medalil on ju alati kaks poolt!

Mul pole küll mingeid erilisi saavutusi elus ette näidata - ei leia minu kohta Vikipeediast artiklit, minu järgi pole üheski linnas piseimatki põiktänavat. Samuti ei ole ma publitseerinud ainsatki eneseabiraamatut ja puudub ka kogemus poseerida ühegi ajakirja kaanestaarina. Siiski - ma pole iial pidanud ka kedagi millegi nimel selga pussitama. Ma arvan, et see on juba omaette saavutus. Minu sõbrannad aga nii ei arva. Saavutada hea enesetunne kellelegi kehvasti ütlemise või sootuks reetmisega on minu sõprusringkonnas kasvav trend. Aga miks? Miks ei võiks mu sõbrantsid fännata klik'änd'grõu lillepotte või peksta põhja oma trendomeeter Fashion TV'd tšekates? Mul on üks vanem sõber, kes mulle alatasa ütleb, kuidas ta kadestab mu noorusest tingitud usku maailma headusesse. Ma tõepoolest usun, et inimesed on ilusad ja head. Miks peaks üldse keegi tahtma oma ellu kurjust, draamasid ja õelust? Õelus.. Tundub, et see on tuletatud sõnast õde.. Pagana suguõed, mis teil viga on? 

Miss Printsess: 
Miss Printsess teab, et ta on hea ja ei karda seda kõva häälega välja karjuda. Ta hoolitseb selle eest, et kõik teda ümbritsevad (ja mitte-nii-väga-ümbritsevad) teaksid, et ta on pagana fantastiline. Kõik, kes tema kõrval üritavad eksisteerida, peavad alla suruma ennast ning kutsika kombel lontis kõrvadega istuma, sitsima, surnut mängima ja saba liputama. Kui Printsessil parasjagu aega pole, tuleb kannatlikult oodata. Peale selle on Printsess lõbus, iseseisev ja väga aktiivne. Temast kiirgab positiivsust ja arukust. Pole teemat, mida temaga arutada ei saaks ning milles ta kaasa kõnelda ei oskaks. Maailmas pole nii tugeva magnituudiga maavärinat ega pöörast tornaadot, mis selle tugeva naise kõikuma suudaks lüüa. Ega ma üritanudki! Ma armastasin neid väheseid kordi, mil ma Printsessi nägin. Kohe algusest saadik oli meil tugev side ja ütlemata hea klapp. Justkui oleks oma ammukadunud (mõtte)sugulase leidnud. Printsess ütles aga alati seda, mida sülg suhu tõi ning kohati oli ta täitsa alatu. Sõpruse nimel naeratasin teravate kommentaaride peale ja mõtlesin, et sellise inimese hoidmiseks kannatan kõik välja. Kannatasin kah.. Kuniks ühel päeval usaldasin Printsessile info, mille edastamine ei tulnud kõne allagi. Manitsesin teda tõsiselt suu pidama. Printsessi sõnad aga ei maksnud ka sel korral krossigi ning jäin tema tõttu tõsiselt nõmedasse olukorda. Ja mitte vaid mina. Printsess oli mind reetnud. Big time!

Miss Kriitik:
Miss Kriitikul on alati oma arvamus. See on alati negatiivne. Kõik on halb - kodumaa ei hooli, kodupoe müüjatädi Tiiu on kuri, tööportaalid ei toida, pangakonto miinustes, hernesupp kohalikus pubis liiga soolane ja paratsetamool hingematvalt kallis! Pejale selle on Miss Kriitik väga ilus, armas, arukas. Ta seisab kahe jalaga maa peal (loe: maa külge kinni naelutatud, neli tellist taskus). Ta aitab võimalusel oma siira nõu ja jõuga ning omab pagana head huumorisoolikat. Miss Kriitik otsustas ühel päeval, et pakib oma asjad ja tõmbab Eestist uttu. Väljamaale. Parema pudru pääle. Kuna olin samal ajal samade mõtetega maadlemas, kutsus Kriitik mind kaasa. Küsisin umbes miljon korda, kas ta on kindel, et mind ikka oma kutiga kolmandaks rattaks veerema tahab. Ta kinnitas, et pigem saab tema armastatust kolmas velorull, kui minust. Plaanisime tulekut mitmeid kuid ning unistasime mõnusast seiklusest. Pakkusin ma veel välja, et saaksime tasuta mu õe juures kräšida (õde elab just seal, kuhu maanduda plaanisime) seni kuni oma kodu ja auto leiame. Mõtlesin oi-kui-pikalt, kuidas ma Kriitiku käest küsin, kas nad kihlatuga nädala hiljem saaksid lendu tõusta kuna mul on kange soov oma kalli õega nädal kahekesi veeta. Paar nädalat väljalennuni jäänud, teatas aga Kriitik mulle, et neil pole vähimatki kavatsust minuga kuhugi sõitma hakata ja üleüldse lendavad nad 5000 km kaugemale. Punkt. Olin kurb ja püüdsin Kriitikust aru saada. Eks natuke sain kah, aga edasi hakkas toimuma mingi eriskummaline sõprus. Kriitiku blogist võis lugeda nagu tavapäraset - 99% negatiivset - kuid midagi oli seal veel! Kriitik hakkas mingeid 'peidetud sõnumeid' postitama. Tundus, et igasse postitusse pidi ta kirjutama vähemalt ühe asja, mida mina olin eelnevalt vastupidiselt rääkinud. Näiteks kohad, millest ma rääkisin, et seal on keeruline tööd leida ning kultuurgi alles lapsekingades, huvitasid Kriitikut kõige enam. Mina, osava dekodeerijana, kräkkisin valla kümneid sõnumeid, mida ma südamesopis ikka lootsin oma pettekujutelmaks arvata. Küll solvas ta nii ja naa. Vihjas naa ja noo. Kirjutasin ja uurisin mitu korda kuus, kuidas läheb ja rõõmustasin nende kordaminekute üle, kuid vastuhuvi oli minimaalne... Kuniks ühel päeval tegin ausa nalja ning sain vastu piiiiiiika kirja, kuidas ma võin oma plõksi kinni panna ja oma pasaurkas edasi elada (ise resideerus tšikk pikalt aadressil Avalik Rand 1, Auto Kõrvaliste 7). Oeh... Ma oskan öelda, et kõik, mis sa oma mõtetega Universumisse saadad, jõuab kindlasti ringiga tagasi. Ka negatiivne. 

Miss Poisilik:
Miss Poisilik on kasvanud vendadega. Selle tõttu on tal eriliselt väärastunud arusaam sõprusest naiste vahel. Poisilik ütleb alati välja kõik, mida ta mõtleb ja ka mida ta ei mõtle. Ta arvab, et kõik solvangud pakuvad nalja ning viisakus on liiga overrated. Miss Poisilik ei kuula kunagi teiste arvamust ning kes julgevad talle midagi soovitada, võivad potilaadale sõita. Need mõned korrad aastas, kui ta sinu tegemiste vastu justkui huvi tunneks, kulmineeruvad sellega, et ta pajatab sulle 99,9% kogu vestlusest oma megavinge nädalalõpu sündmustest, supercoolide alkohoolikutest sõprade idiootsustest tegemistest ja uutest ülehinnatud Hilfigeri teksapükstest. Sekka mõni kaklus, sõnelus ja kellegi sinine silm. Peale selle on Miss Poisilikul väga hea muusikamaitse, hea sõnakasutus ning suuvärk. Ta on väga töökas ja teab raha väärtust. Tal on kuldne mõistus ning kohusetunne, millel lausa puuduvad piirid. Samuti on ta absoluutselt parim peokaaslane ning osav autojuht. Miss Poisiliku ja minu teed läksid lahku, kui mul sai lihtsalt kõriauguni tema humoorikatest kommentaaridest stiilis 'veits rõve kleit', 'megakoledad prillid' jne. Sõbrad lihtsalt nii ei tee. 

Miss Katkine Kompass:
Miss Katkisel Kompassil on eesmärk, kuid tal pole absoluutselt itte mingit aimu, kuidas sinna jõuda. Meie sõprus algas tormiliselt. Ma kiindusin temasse väga kiirelt. Temast sai loetud kuudega mu kaksik. Ma armastasin ennast hingetuks. Ma elasin ja hingasin Teda. Veetsime koos nii palju aega, et inimesed kahtlustasid meid omasooiharad olevat. Võõrandusin oma perest - põõhimõtteliselt ütlesin neist lahti kuna ainus, mida soovisin, oli olla Miss Kompassiga. Tulutud olid katsed meid lahutada. Ma armastasin teda, sest ta oli naljakas, elurõõmus, arukas, innukas. Kõike, mida ta tegi, tegi hingega. Ta oli väga ilus ning tema leidlikkus pani mind ikka ja jälle imestama. Me elasime koos läbi kõige metsikuma noorusaja - pidutsesime, põletasime elu ja eirasime kõiki reegleid. Sest meile meeldis. Siiski olid mul kohustused - kõige suurem neist kool. Pärast koosoldud aastat hakkasin Kompassile rääkima, et tal on vaja samuti tagasi kooli minna. Kompass jäi lõpuks nõusse. Enne uut kooliaastat õnnestus meil tülli minna. Seda juhtus tihti - meie sõprus oli väga kirglik. Kui me armastasime, siis südamest; kui me vihkasime, siis täiest hingest. Küll ta ütles mulle halvasti, kord viskas katki mu telefoni. Paljud kutsusid mind maa peale ning soovitasid see jama lõpetada. Ma ju ei saanud - ma armastasin teda. Iga kord, kui ta pidu lõppes, palus ta pisarsilmi vabandust ning lubas, et ei iial enam! Me olime Kompassiga üksteisel ainsad. Ükski mees ei suutnud Kompassi südameni jõuda - ta tallas kõigi südamed jalge alla ja sülitas veel pealegi. Kuniks Kompass siiski leidis endale mehe. Sellise (rull)nokastunud ülbiku. Sel hetkel muutus kõik. Kompass ei tahtnud kuulda midagi sellest, et elu Rullnokaga pole pennigi väärt. Kolmekümnenda eluaasta künnise ületanud mees, kes elab ema korteri nurgatoas ning teenib raha Soomes paadimootoreid varastades ei tundunud mitte kellelegi eriti hea diil. 'Musi' ja 'kallis' olid nende suhtes ühepoolselt asendatud 'nõiaella' ja 'krõhvaga'. Kord jättis Rullnokk oma naiseraasukese -30 kraadiga metsa vahele kampsikuväel maha ning kebis ise koju magama. Lihtsalt sellepärast, et viin oli teinud oma töö. Kui Kompass lõpuks, pärast tunniajast nuttu ja sinisekskülmunud varbaid-käsi (kuid mitte südant) metsast välja jõudis ning aru sai, kuhu teda üleüldse maha oli jäetud, võttis telefoni vastu hoopis Rullnoka sõber, kes ta kindlast surmast päästis. Kompassist oli saanud jalamatt, millele kalamehesaapaid puhtaks kraabiti. Kuniks ühel öösel, kui Rullnokk otsustas purjus peaga meie ühele tähistamisele sisse sadada. Märtsikuus, sokkide väel. Oli sõidetud maha poolsada kilomeetrit, et tulla ja röökida Kompassi peale. Lihtsalt oma lõbuks. Kui Kompass üritas oma mehehakatist taltsutada, istus Rullnokk vana Oblja rooli ning lasi poriloigu oma tüdruksõbra näkku kuivaks. Siis sai mul siiber. Kutsusin Rullnoka telefoniteel tagasi ning ütlesin kõik, mis mul tema kohutavate elukommete kohta öelda oli. Sellest päevast alates ei võinud ma oma kalli armastuse telefonilegi helistada ning üsna pea ignoreeris ta mind täielikult. Ta lihtsalt lõikas mind oma elust välja. Mind, kes ma olin talle kõigi nende aastate jooksul toeks. Ma olin loobunud oma perest, et olla koos temaga. Ja ta lihtsalt.. Kustutas mind ära... Nii lihtsalt. 

Ehk on asi minus? Ehk ma polegi armastusväärne? Tõepoolest olen kergesti ärakasutatav, naiivne ning kergeusklik. Kui keegi mulle rusikaga näkku virutas, küsisin lööjalt, kas ta käsi jäi ikka terveks.. Ei enam. Minge kuu peale kurke müüma, kõik bitchid!

HelloKedi

18 comments:

  1. Kas Sa pole mõelnud, et kui Sa nii lühikese aja jooksul nii paljudest sõbrannadest oled ilma jäänud, et äkki on viga hoopis Sinus?! :P

    ReplyDelete
    Replies
    1. Absoluutselt! Sellepärast ka see viimane lõik, kui lugemisega sinnani jõudsid:) Kuidas aga selgitada neljast kolme sõbranna vabanduskirju.. Vott seda ma ei oska sulle öelda, kallis lugeja:(

      Delete
  2. Jah, anonüümne, suht tõenäoline! :) Lugesid ka seda postitust üldse või kukkusid lihtsalt lahmina?! :PPPPPPPP

    ReplyDelete
  3. Jeap...just nagu näeks ennastki siin :D Annad endast kõik, usud, et kõik inimesed on ilusad ja head ning lõpuks oled ikkagi sina see, kes noa selga saab :D

    Aga sa oled paljugi muutunud kooliajast ja just Kompassi ajast ;) Seda just positiivses mõttes ja ma vägagi usun, et asi ei ole sinus, vaid neis teistes, kes pigem löövad noa selga ja keeravad käkki, kui näevad elu helgemat poolt.

    ReplyDelete
    Replies
    1. (Kolmas üritus kommentaari postitada, JUHHUU, internet!) Kusjuures ma olen täna, pärast seda postitust, saanud nii palju toetavaid kirju, et mul on tunne, et see postitus on väikest viisi sensatsiooni korraldanud. Aitäh sullegi - ma ausalt püüan iga aastaga parem inimene olla, kui eelmisel:) Tänud julgustavate sõnade eest, kallis M!

      Delete
  4. Kui küsida tohib, siis mida sa selle postitusega saavutada üritad? Räägi oma sõbrannadega ja klaari suhted ära või unusta nad lihtsalt. Selline avalik laimamine pole ka just kõige ilusam.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Avalik laimamine - valeinformatsiooni levitamine taasesitust võimaldaval meetodil asjaosaliste nimedega :) Ehk siis küsimus - mida ma kogu selle blogiga saavutada üritan? Mida blogijad üldse saavutada üritavad? Samuti võiks ju kõigist maaima asjadet omavahel arutada, üldse midagi kirja panemata :) Elu on niiiiiii veider...

      Delete
  5. Mõnes mõttes ma tean, mida sa tunned.. ka mina olen selline, kes teeb ja annab oma sõbrannade eest kõik, kuid kahjuks nad ei oska või ei taha seda väärtustada. mina seda aga ei muuda, mina neid armastan ja kavatsen ka edasi sama moodi käituda, ehk nad hiljem mõistavad :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tänamatus kipub paraku olema vaid süvenev nähtus - mida rohkem sa annad, seda rohkem sinult oodatakse.. Siiski - ka mina armastan neid kõiki edasi. Tegelikult on igal inimesel lubatud eksida. Küsimus on vaid, kui palju on liiga paju?

      Delete
  6. Ma ei oskagi kohe midagi tarka öelda :D.
    Ma ise juurdlen pidevalt teema kallal, et inimesed, kellega oled pool elu kokku puutunud(kool jms) ja ühel hetkel kunagi kuskil juhtud kedagi neist nägema, siis ... No ma ei tea, ma ei hakka ennast kunagi peale suruma, kui on näost näha, et ei taheta teregi öelda...Ühesõnaga, kui näed tuttavat nägu, siis kas ei tunta ära või ei taheta tunda..See kummitab mind kogu aeg.

    Aga sõbrannadega on ka enamus niimoodi, et kes on endale umbes parema leidnud või mujale kolinud ja nii need teed on lahku läinud. Aga minu südames elavad nad ikka edasi. Paariga on siiski kontakt olemas, küll minimaalne, aga siiski, kuna nad elavad ka kõik päris kaugel. Kui näeme on alati hea meel. Kuigi ühega neist on alati nii, et kui ta kodukanti satub(olen alati öelnud, et andku märku, kui on siinmail), siis ei võeta ühendust nii kärmelt, saan alati mujalt teada...Jajah noh, oleme alati rääkinud, et kui kokku saame, siis teeme küll miskit ägedat, aga pole siiani midagi põnevat korda saatnud, sest me näeme heal juhul aastas 2x ning temal on vaja nii paljudega siin kohtuda ka peale minu.

    Okei, läks pikaks...Aga jah..Igalühel on meil oma hingemurekesed ju...Ja ei tea mida need inimesed oma peakestest mõtlevad... Mul on tunne, et kiindumus/pühendumus on liiga suur ja vastu nii palju ei saa. Vähemalt sellisele järeldusele jõudsin mina, kui mõtlesin oma kogemusele.

    ReplyDelete
    Replies
    1. See on mingi Eestilik jama - kes esimesena 'tere' ütleb, on imelik. Kui mu üks mitte-eestlasest sõber Eestis peatus, ütles ta, et kõige veidram on Eesti inimeste juures, et sõpru-tuttavaid tänaval ei tervitata, vaid isegi kõrvuti seistes tehakse nägu, et pole teist iial kohanud. Pärast Facebookis aga kirjutatakse 'jou, ma nägin sind vanalinnas'.. VEIDER :D

      Delete
  7. Kas Sa ka tead kui palju tuli blogimaailmas peale seda postitust sõbra teemasid? Ma ei tea kas see kõik on sellega siin kuidagi seotud, aga kummaline kokkusattumus :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ise kah arvasin, et nii avameelne ülestunnis mingi tornaado põhjustab. Ju siis läheb inimestele see teema korda - Valentinipäev on ju veel lausa mägede taga! Sõpru peaks tegelikult ikka hoida ja neist aeg-ajalt ka kirjutama. Muidu läheb meelest see tugev side ning selle ainulaadse sideme jõud :)

      Delete
  8. See postitus pani mind küll mõtlema! Mul tekkis hirm kohe Eestisse tagasi minna! Mul on siin nii kiire ja paar tähtsat inimest tekkinud, et ei oskagi seisukohta võtta kas minu probleemi puhul olen mina süüdi või teised. Oeh, elu on kummaline..

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tänase hommiku teemaks oligi had inimesed kogu maailmas. Kui kord näed, kuidas inimesed sind hoiavad, siis mõistad, kui alaväärtustatud sa tegelikult olnud oled. Me kõik oleme erilised ja peaksime olema selle eest respekteeritud! :)

      Delete
  9. Äärmiselt huvitav postitus ning ma arvan, et paljud leiavad enda elust samasuguseid inimesi, keda ka Sina siin kirjeldad. Enamuse mu niinimetatud "sõpradega" olen nüüdseks põhimõtteliselt kontakti kaotanud. Suhtleme küll Facebookis ja vestluse lõpetame alati fraasiga, et kui kokku saame, siis kohe kindlast teeme midagi eriti vinget ja lahedat, aga see päev ei saabu kunagi. Sõprus on kaotanud oma tähenduse ning tihtipeale võib parimast sõbrast saada üleöö su suurim vaenlane, kes on valmis kuulutama tervele maailma, seike ja fakte, mida olid usaldanud ainult talle, lisades omaltpoolt ka natukene vürtsi veel asjadele juurde. Lihtsam ongi olla iseenda parim sõber, siis ei pea vähemalt kelleski pettuma :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. see on mu lemmik kommentaar siin blogis läbi aegade!

      Delete
  10. Mul pole küll olnud otseseid "noa selga löömisi", kuid viimase aasta-kahe jooksul olen täpselt sama teema üle juurelnud. Inimesed, kelleta kunagi ei saanud ollagi, kellele pidi kõik oma päevadetailid üksipulgi ära kirjeldama, suhtedraamad peensusteni lahti harutama ja maailmaasjad paika panema... Neid enam polegi. Pole ei minu ega ka nende poolt. On ainult viisakusest õnnesoovimised tähtpäevade puhul, aeg-ajalt pealiskaudselt elusündmustega kurssi viimised, aga muud ei midagi. Tundubki, et kui varem (kooliajal) olid sõbrannad aastateks ja kümneteks, siis nüüd on aastake üks ja järgmine aasta teine, kes aga parajasti sel hetkel su eluperioodis rolli mängib. Kuidagi kummaliseks on tõesti see sõpruse teema läinud. Eks see ole ka seetõttu, et kõik hakkavad juba vaikselt elukaaslastega koos elama, "pereelu elama" ja sõpradeks ja parimateks sõpradeks saavad pigem need samad elukaaslased või lapsed. Aga mitte enam needsamad sõbrannad, kes olid enne. Sõbrannad oleks nüüd justui need, kellega käiakse koos emmaljunga vankrites lapsi sõidutamas ja külaelu klatšimas. Aga mitte need, kellele oma südant puistata. Sest mina, ausalt, enam ei julge ega taha oma hingeasju ühegi naissoo esindajaga (v.a oma ema) väga jagada, sest sa iial ei tea, millal sul selle nn "sõbrannaga" teed jälle lahku lähevad...

    PS. Meestega on palju lihtsam suhelda, kuna ei teki niipalju mõttetuid draamasid mittemillestki.

    Hea postitus by the way!

    ReplyDelete

There was an error in this gadget