Sunday, August 26, 2012

Let the rain wash away all my tears


Minevik, olevik, tulevik. Õnn, kurbus, valu ja naeratus. Kõigil aeg-ajalt tunne, et ta emotsionaalne rahakott on jäänud väga õhukeseks. Mina kuulen hetkel seda avades vaid minoorsetes nootides laulvat üksikut tuuleiili.

Keskkond mu ümber on end omapäi sootuks tundmatuseni muutnud. Muutused minus, mu hinges, südames ning mõtetes on olnud täiesti paratamatud, kuid mulle endale siiani harjumatud. Ma tahan ja naeratan kõigile oma ümber, kuid tunnen iga naeratusega andvat endast aina rohkem ja rohkem elu. Vaid üksi olles olen elutu nukk.

Nädalapäevad veel ning olen ilma oma elu kõige tähtsamast inimesest. Oma hingesugulasest, oma tugipunktist, oma kalliskivist, oma parimast sõbrast. Ta on mu elu keskne punkt – mu kallis õde.

Ma armastan teda. Mõeldes tagasi neile kaheksateistkümnele aastale, mil mul on olnud au nii suurepärase inimese eest hoolitseda, teda armastada ja hoida, kahetsen ma vaid seda, et temaga koos veedetud aeg on jäänud liiga lühikeseks. Jumaldan ja hindan kõiki me koos veedetud sekundeid.

Ta on keegi, keda ma saan usaldada. Suhe temaga on üdini sõltumatu ja aus. Ma armastan teda. Mu kõhul jääb teda meenutama väike arm, mille sain tillukese tüdrukutirtsuna oma hällis tuduva õeraasu sipupükse triikides. Randmel ilutseb arm, mille ta mulle vihahoos hammustada suutis. Mu südames jääb teda igatsema aga kõige sügavam arm. Aktsepteerin täielikult tema valikut järgneda oma südamehäälele kaugele maailmalõppu, aga sellega leppida ikkagi ei suuda...Sest ma ju armastan teda...




Suured tüdrukud ei nuta. Mina ei ole suur tüdruk. Mina olen lihtsalt suur õde oma väiksele inglikesele...


3 comments:

  1. Mina nutaaaaan!!!! :'((((((

    ReplyDelete
  2. Nii armas postitus :) Südame võttis soojaks!

    ReplyDelete

There was an error in this gadget